Kuidas panna sõnadesse, midagi, mida on raske sõnadega edasi anda. Ma panen kirja mõned küsimused, mis minul endal tekkisid tänaõhtusel karuluurel. Kuidas saab olla, et iga aasta samal ajal ca pööripäeva paiku ma lähen sooviga karusid pildistada ja mul see ka vaeva nägemata õnnestub. Mul tekib tunne, et pean minema ja lähen. Hiljem kevadel ja suvel nii lihtsalt ei lähe.
Talvel minu pildistamiskäimised teleobjektiiviga on üsna harvad korrad. Seega kevadel, kui pole ammu kuskil luuret teinud ja kohe ka karu leian on alati väga meeliülendav. Ma olin tõesti kohtumise üle väga õnnelik. Pilt on küll boonus, aga polnud kõige tähtsam. Nende nägemine mõjub lihtsalt nii hästi.
Samas kui palju mind aitab looduses käies kogemus ja kui palju sisetunne ? Kõrvalseisjale võib ju seletada väga lihtsalt: tekkis mõte minna karusid otsima loodusesse, läksin, nägin karu ja pildistasin. Jutt lihtne ja lugu lõppenud. Eelmisel päeval veel kusjuures nägin ka karu, pildile ei saanud, aga hoopis teises kohas. Nägin teda autoga sõites. Kohe, kui autot nägi, pani suure jooksuga minema.
Esiteks minule kui loodusfotograafile peab olema esimene tõuge- tahtmine välja minna. Tahtmist on iga päev väljas käia, aga praktilises maailmas võib nii elule jalgu jääda. Teiseks tekib ju kohe küsimus, kuhu. Mida aeg edasi, seda rohkem on kohti, kuhu minna ja kust võiks ka midagi leida. Kolmandaks tekib küsimus, kas lähen jalutama või jään passima. Kui pole mingit eeltööd enne teinud siis passima jääda ei kõla esialgu hästi ja kuskil söödaplatsil neid oodata on kuidagi igav. Lisaks, kui looduses pole ammu käinud, siis see rahutus on nii suur, et passima jäämine on üsnagi väljakutsuv minu jaoks. Kuna ilm tegelikult ei olnud üldse soodne valguse mõttes, siis ratsionaalselt kaalutlev loodufotograaf võibolla ei olekski see päev välja läinud. Antud juhul kevade pööripäeva paiku kasutan mina, aga otsuse tegemiseks eelkõige sisetunnet. Tunne, mis lihtsalt ei lase olla ja muid toimetusi teha. Nüüd selle kas, jalutama minna või passima jääda valiku osas on alati veel palju muid valikuid. Kui jääda passima, siis saab valida rohkem tausta, valguse nurka jne. Jalutades oled täielikult looduse kätes ja saad, mida kõrgemalt antakse. Kui antakse. Antud juhul anti karu, aga üsna koledas keskkonnas, mis on muidugi inimeste kätetöö.
Ma läksin ühte kohta, kus eelmine aasta oli ka rohkelt karuõnne. Lootsin, et ehk on neil sinna ka sellel kevadel asja. Eks sellega on ilmselt nii nagu huntidel, et miks nad ühte sama kohta teinekord korduvalt ilma pealtnäha erilise põhjuseta ikka tulevad. Kui kunagi sai seal põder maha murtud ja kena suutäis söödud, siis ju jääb kohast maha positiivne mälestus. Positiivsete mälestuste turjal ma sinna jalgadel minna lasksingi. Õhk oli paksult kevadet täis ja rändlinude hõiked ja huiked mõjusid äratavalt. Kohta, kus eelmisel aasta karuema kahe pojaga ja ühte suurt isakaru nägin, jõudes, pidin natuke pettuma. Karu jälgi ei olnud üldse nii palju, kui eelmisel aastal ja ilmselgelt ei olnud too koht selle aasta hitt. Aimasin ka põhjust. Seega tekkis tunne, et täna jään karuta. Peas keerlevad ju rahutul fotograafil kogu aeg mingid mõtted. Minu mõtted tüürisid sinna, et kas valisin ikka õige koha tänaseks retkeks, võibolla peaks kuhugi mujale minema. Kaalusin mujale minna, kuid siis tuli kogemus mängu. Ei tasu ühest kohast teise joosta, esiteks valgust polnud enam kauaks ja teised kohad olid pigem kaugel. Kogemus ka teadis, et selles kohas olen näinud nii ilvese kui hundi jälgi. Värskelt oli ka metssigade ja põtrade jälgi- seega pole mõtet tormata kuhugi. Ma tean juba kogemusest, et õnn on teinekord täiesti pime ja alati on võimalus, et midagi juhtub. Nuuskisin läbi kõik põlluservad ja kohad, kus oleks hea jälgi näha. Minu tähelepanu köitis haaval toksiv rähn. Seal samas põllunurgas hiljem auto juurde tagasi kõndides, sest olin juba mõtetes karudele kaotanud, kuulsin metsas raksatusi, mis mu tähelepanu köitis. Nüüd tagasi mõeldes, rähni nägemine ja minu peatamine selles kohas, oli just kui mingiks ennetavaks märgiks. Nagu eelpool öeldud, rahutus hinges aga pani liikuma ja ringi jalutama, et ümbrust uudistada. Raksatus oli vägagi kahtlust äratav ja nagu oleksin kuulnud ka mõminat. Ei olnud kindel. Helid naelutasid mind seisatama kohas, kus eelnevalt rähni nägin. Nii siis istusngi seal, ja passisin. Mõtlesin, et ilmselgelt, kui keegi metsast siia lagedale vaatab siis näeb minu talvel valgeks tõmmanud nägu nagu laternat kott pimedas. Kuna tean, et tähtis on pigem liikumatult olla, kui kamoriietus siis üritasingi võimalikult paigal püsida. Kõrvadega haarasin igat vihjet, mis metsast kostis, kas see oli krõbin, kas see võis olla mõmin ? Kõrvad läksid kohe nii valvele, et üle pea lendavate hanede vaikne noka plagin tundus karu mõminana 😀 Haned lendasid peaaegu helitult üle pea, aga üks nendest tegi mingit huvitavat häält. Pärast taevasse vaadates sain enda üle naerda, et nüüd siis kuuled seda, mida tahad kuulda. Passitud sai juba küll. Õnneks sellel õhtul riietusin soojemalt ja kevadõhtu kargus naha vahele ei pugenud. Rahutus ja tunne, et siin nagu nii pole täna kedagi, sai võitu ja hakkasin auto poole kõndima. Võiks öelda, et iga loodusfoto taga on paras annus enesega võitlust ja ebakindlust- küsimus, mis peale jääb. Ei saanudki palju kõnnitud, kui eelnevalt kuuldud ragina suunast tuli juba veel lähemalt paar prõksu ja siis ilmnes ka peategelane ise. Noor karupoiss lõikas minu teele, samas suunas oli mul ka plaan minna. Nüüd sain aru, et karul oli juba võibolla enne plaan lagedamale tulla, aga kas siis minu lõhn või miski muu pani pidurit. Nüüd siis oli meil üks ja sama suund ja me kohtusime. Tema muidugi kohe mind ei märganud ja kas üldse. Tuli metsast välja lagedamale ja tal oli valik, kas võtta suund minu suunas või keerata mulle selg. Temal oli asja seekord minust eemale.
Seega sain paar kiiret pilti teha, kui karu oli minule küljega ja siis juba seljast ehk minust eemaldumise pildid. Sain aru, kuhu ta läheb. Just ca 1,5h varem olin ma samal rajal kõndinud, kus nüüd karu. Ta läks mingisuguse haisva hunniku juurde, mis ilmselt ta meeli köitis. Halvaks läinud viljahunnikut meenutavat kraami otsustas ta nüüd sobrama hakata, nägin teda läbi võsa. Proovisin veel natuke lähemale hiilida, aga sain aru, et see on mõttetu, sest ümber ringi on võsa ja pildi jaoks ma head nurka ei saa ja liiga lähedale ka karule ei taha minna. Vaeseke veel ehmatab. Lisaks läks iga hetkega järjest pimedamaks. Seega lihtsalt jälgisin tema tegemist. Mingi hetk võibolla, ta siiski mind märkas, ei tea, aga üsna pea võttis ta suuna läbi võsa edasi liikuda. Kuna mul auto oli enam vähem samas suunas, liikusin talle järgi. Eeldasin tema liikumissuunda ja liikusin kaasa, et siis kaugemal suurte põldude pealt äkki teda uuesti kohata. Ma ei teadnud ju täpselt tema suunda, aga eeldasin, liikusin muudkui edasi. Järsku kuulen, et keegi oleks nagu läbi jää kukkunud. Sain aru, et karu tõesti liigubki suunas, mida eeldasin. Kuna väljas oli juba pime ja võsa meie vahel ei oleks meid nagu nii kokku uuesti viinud, mõtlesin, et lähen vaatan, kus kohas ta läbi jää kukkus. Tiik oli veel täiesti jääs, aga servadest olid nõrgemad kohad. Just ühest sellisest servast ta läbi kukkuski. Kindlasti ei olnud see talle meeldiv kogemus.
Pärast nägin ta jälgi tee peal ja selle järgi öeldes, ei olnud kuigi suure isakaruga. Isakaruks määran teda piltide pealt nähtu järgi. Kõrged jalad ja tume karvastik ja poisile kohased kehaosad viitasid isakarule.
