Saabunud oli järjekordne karude hooaeg, mis tähendab minu jaoks kuid kestvat karudega tegelemist ja nende pildistamist. Lumi oli veel maas kohati. Nädal enne nägin esimest karujälge, oli äsja ärganud. Huvitavaks tegi olukorra see, et märkasin neid jälgi enda jälje sees, mille ma paar tundi tagasi olin jätnud.
Hooaja esimese varjes istumise tegin nii, et polnud küll plaanis minna aga miski justkui suunas mind jätma kõik teised toimetused ja tormasin varjesse karu ootama. Kripelduse tekitas muidugi teadmine, et mitu päeva järjest on piirkonnas kaks erinevat emakaru oma poegadega liikvel.
Spontaanne otsus ja läksin passima. Peale pooltundi ootamist, nägin paar sekundit, minu tuldud rajal , kuhugi kiirustavat karu. Mitte aga sinna, kuhu vaja. Läinud ta oligi. Paari tunni pärast , ikka vaikus. Nalja pärast panin mõned read kirja, olin jõudunud just sulgude ees olevate tähtede kirjutamiseni, kui silm haaras enda ees olevat pruuni kogu.
Karuke, karuke.
Nii armsake.
Kallike ja rõõmu pallike.
Tule mu juurde, end näita Sa.
Sinuta olla ei saa.
Ära karda, ära pelga.
Sinust pilti soovin ma.
Karva karu, päntajalg.
Tule enne kui päike läind.
Ronk Sulle julgust annab, vares kiiret teed näitab.
Tule, tule sõbrake, ka -(rvane karuke).
Muidugi pildil olev kaabakas ajas ära piirkonnast minu lootuse ehk ema kolme pojaga aga tühja sellest, piirkonna suurim Isand pildile saada, pole ka paha. Nimelt emakarud peavad oma poegi kaitsma isakarude eest, kes ei pea pahaks mõni poeg ka eemaldada. Eriti jooksuajal kui isakarud järjekindlalt emasid taga ajavad.
Varjes tunde istudes, teinekord päevi, tuleb ikka ette, et panen mõned luuleread kirja, sellist viisi polnud aga enne katsetanud.
Ema ja pojad sain pildile hiljem. Küll mitte koos aga eraldi 😊 Ema ajas isaste survel pisikesed jõmmid omapead metsa ja läks ise ringi jooksma. Küll ikka emakarude elu seal metsas on raske. Oled suure tööga ühele poole saanud kui juba järgmine kevad jälle põnnid järgi jooksmas.
