Minust

Olen hobikorras 7 aastat looduses pildistamas käinud, pildid on peamiselt siiani jäänud arvutifailidesse. Paljud sõbrad ja tuttavad ka küsivad, et mida me nende piltidega teen. Nüüd lõpuks näitan neid rohkem ka internetiavarustes. Ma olen iseõppija ehk võtsin kaamera ja alustasin ning õpin siiani.

 

Viimased poolteist aastat olen üha rohkem aega oma hobisse pannud ja olen ka mõnel koolitusel käinud. Ka mõned väga erilised abistajad on mu teele sattunud. Kõige suurem õppimine tuleb siiski läbi praktiseerimise ja õppetundide kaudu.

 

Pildid sünnivad enamasti looduses aega viites, mõtiskledes, loodusega suheldes. Olen elu aeg loodusega ja metsaga ümbritsetud olnud ja teisiti ei soovi ja ka ei kujuta ette.

 

Need hetked kui loodus avab oma väravad, et näha sügavamale on väga erilised ja raske ainult sõnadega ja isegi piltidena edasi anda. Need jäävadki kogeja enda mälusoppi. Oma “Looduslugudes” proovin neid hetki edasi anda.

 

Olen ka loodusgiid ja näitan peamiselt välismaalastele Eestimaa looduse ilu, mis siin on VEEL säilinud. Nende 7 aasta jooksul, mil välismaalastega olen suhelnud, olen õppinud, et meil siin Eestimaal on tohutult mida hoida, sest mujal maailmas on väga palju juba hävitatud. Väike sinine liblikas, kes teile teinekord teele satub, ei ole lihtsalt pisikene siniliblikas, vaid võib olla nõmme-tähnik sinitiib, kes on üliharuldane mujal Euroopas. Väga vaimustatud ollakse isegi valgest toonekurest, keda mõned britid viimati nägid 20 aastat tagasi. Sõita autoga kümnete kilomeetrite kaupa, metsad metsa järel silmaulatuses ja mitte ühtegi autot vastu tulemas. Imestamist selle üle kuulen iga kord. Meil on linnuliike, kes siia pesitsema või talvituma tulevad, ja neid näeb ainult Eestis või veel vaid mõnes teises riigis. Üheks nendeks näiteks kirjuhahk. Eesti on üks väheseid riike, kus võib ühel metsateel näha nii ilvese, karu, kui ka hundi jälgi. Rääkimata kõikidest teistest loomadest. Neid näiteid on väga palju.

 

Hiljuti sain emaili, kus Eestis käinud inimene kirjutas: „Estonia’s possibilities for nature tourism are magnificient. However, that fact is not well known in Western Europe. Perhaps, that’s a thing Estonia could put an eye on.”
Lisaks veel lõpmatuid näiteid kui Lääne-Euroopa loodushuvilised imestavad, kuidas on pooletunni jooksul võimalik näha metsist, tetre, laanepüüd, mustarähni ja palju muud sinna otsa.

 

Kogu Eesti peaks olema rahvuspark, kus ainult pool metsadest oleks majandatavad. Eesti saaks täiesti vabalt olla riik, kus loodusturismiga teenitaks rohkem kui metsast puid välja vedades. Metsa maha raiudes on tulu ühekordne, metsas linde ja loomi vaadelda saab mitmekordselt. Kui tahame muust maailmast eristuda ja silma paista, olla positiivne eeskuju siis just loodussõbralikus on vastus. Kui mitte ja metsast ainult ühekordset kasu näha siis oleme teel sinna, kus on paljud Eurooppa riigid täna. Kus näiteks sadu kilomeetreid sõites on akna klaasid täiesti puhtad, sest putukaid lihtsalt pole. Vähegi loodust mõistev teab, mida tähendab,kui putukaid enam ei ole. Lihtsalt üks näide, mida turistid Suurbritanniast mulle sadu kordi on rääkinud.

 

Viimasel ajal on üha raskem saada looduses olles positiivset emotsiooni, sest metsade lageraied ja liigne raiumine võtab hingetuks. Võrreldes aega kui alustasin, 7 aastat tagasi, tihedalt metsaskäimist ja praegust olukorda siis erinevus on väga suur. Metsi on tohutult hävitatud. Vaadates metsaregistri kaarti siis trend on jätkuv. Loodus kahjuks juba nutab ja vajab abi. Loodus on tohutult õpetanud, muutnud mõtlemist ja avardanud minu silmaringi. Tahan anda loodusele abistava käe ja viia inimesteni sõnumeid piltidena, lugudena, et muuta nende suhtumist loodustsäästvamaks.